Tarvo Nõmm "Minu Island"

Umbes 2 aastat tagasi luges mu ema mingit raamatut ning lugedes naeris päris tihti kõva häälega. Hakkasin huvi tundma, mis talle nii palju nalja teeb ning üks kord vastas ta: "Kuidas eestlased Islandil verivorste teevad."

Mõne aja pärast võtsin ka ise raamatu kätte ning sain ka ise teada, kuidas verivorstide tegemine siis käib.  Lisaks sellele püüdsin ette kujutada, kuidas maitsevad mädandatud haikala, 5 aasta vanused pardimunad ning lambasõnnikuga suitsutatud lambakints. Muide, olete proovinud islandlaste maiuspala - jääramune?

Pärast raamatu lugemist tekkis suur tahtmine ka ise Islandile minna. Mitte ainult võrratu looduse pärast, vaid just selleks, et kohata ka ise neid sõbralikke ja vastutulelikke inimesi, olgu need siis eestlased või islandlased. Vulkaanid pole võrreldavadki sellega, kui võid igas olukorras oma sõbra peale loota, kas või siis, kui... näiteks tekib isu õlle järele. Islandil polevat tavatu, et sõbrale korraks külla minemiseks sõidetakse kümnete kilomeetrite kaugusele. Ja kui kedagi pole ka kodus, on arvatavasti uks lukust lahti jäetud. Liustikud samas kahvatuvad selle kõrval, kui sõidad koos sõbraga lumetormi tõttu 37 km kaugusele koju 7 tundi. On see siis looduslähedus, mis paneb inimesi väärtustama mitte nii väga materiaalseid asju, vaid rohkem oma kaaslasi? On see midagi muud?

Ei tea, aga tuleb minna järele vaatama :)
Seniks soovitan ka ise selle raamatu järele haarata. Eriti mõnus on seda kindlasti teha mõnes rahvarikkas ja vaikses kohas, et naerupursked ka ikka teiste inimesteni jõuaksid.

Minu Island


Kohtume teisel pool maakera!