Kuidas jõuda USA-maale?

31.05.2012-11.09.2012
Sel ajal, kui enamik mu sõpru nautis Eestis oma puhkust, suve ja mitte nii suvist ilma, olin ma USAs, Illinois' osariigis ja tegin tööd. Ei, ma ei olnud ettekandja, ei korjanud maasikaid ega mandariine, ei hoidnud ka lapsi ning ammugi ei olnud ma ehitusel. Ma müüsin raamatuid. Ei, ma ei naeratanud klientidele kuskil raamatupoes, ma jooksin ukselt uksele. Päike paistis, sooja oli 30-40 kraadi, tuju oli hea :) Sellest väiksest tripist pajatan nüüd väheke pikemalt.

30.mai - viimane päev Eestis.
Kell 12 tegin oma viimase kontrolltöö, kell 14 viimase eksami, ülejäänud päeva veetsin kallite sõpradega, ostsin veel viimased vajalikud asjad, jätsin perega hüvasti ning peaaegu terve öö olin üleval, et teha viimaseid valmistusi reisiks. Kas nüüd olen valmis minema? Tundub nii. Hüvasti!

31.mai - Tallinna lennujaam.
Tulin ilma telefonita ning tundsin end äärmiselt abituna. Õnneks olin ümbritsetud teistest reisisellidest, kes enamik olid siis veel täiesti võõrad inimesed. Meid sidus siiski ühine sihtkoht ning eesmärk.

Tallinn -> Copenhagen -> Washington D.C

Olingi USA-maal. Kõikide unistuste maal. Esimene asi, mida märkasin, olid teistsugused inimesed. Igal pool küsiti, kuidas mul läheb. Üsna pea sai ka selgeks, et see on ainult viisakusküsimus, millele tuleb vastata, et ma olen hea ("I'm good"). Eks ma ju olingi :)
Washingtonis oli mission no.1 leida üles üks hea hotell. Selleks sõitsime päris pikalt mööda linna ringi ning lõpuks olimegi kohal!!! Mission no.2: leida üles Valge Maja. Panime selga jooksuriided ning asusime teele.

Õnnestus!!!

Õhtul tegime veel kokkuleppe, et kes ärkab hommikul viimasena, see teeb teisele järgmisel päeval metroopileti välja. Hommik. Äratuskell. Mis te arvate, kes seda ei kuulnud? :) Lõpuks ärkasin ka mina oma nime hüüdmise peale, jooksin (mis nägi küll pigem koperdamise moodi välja) külma duši alla, pakkisin kiiresti asjad ning asusime hommikusööki jahtima. Meie läheduses oli 3 kiirsöögikohta ning loomulikult käisime kõigis neis. Esimene oli lihtsalt veel kinni. Teises oli drive-in avatud, aga millegipärast ei tahetud meid sealt teenindada. Nemad võtavad tellimusi ainult autodest!!! Seega oli meil 2 võimalust: otsida endale auto või minna 3. toidukohta. Ega midagi, kui meie raha ei taheta endale, siis viime selle kellelegi teisele. 3. söögikoht oli õnneks avatud ning lausa ootas meid. Sain esimest korda teada, mida tähendab American Breakfast McDonald'si moodi. Pannkoogid, omlett, kotlet, saiake, kartulikotlet, veetops. Seda oli natuke palju :)

Kõht täis, liikusime oma kohvritega metroosse (mäletate ikka, kes pidi teisele pileti välja tegema?) ning leidsime end üsna pea lennujaamast. 

Washington -> Nashville

Mission no.3: leida mõni transpordivahend, mis viiks meid lennujaamast hotelli. Lõpuks leidsimegi ühe teise hotelli shuttle'i ning tegime rõõmsalt näo, et läheme nende hotelli. Tegelikult võtsime oma kohvrid ning kõndisime nendega päris pikalt edasi. Kõnniteid seal ilmselgelt eriti polnud. Kes siis ikka tahaks jalutada suure maantee ääres? Lõpuks jõudsime hotelli, käisime sõbrannaga selle sama maantee ääres jooksmas, mõnulesime basseinis ning nautisime elu. Armusin ka Waffle House'i, kus sain maailma parimaid vahvleid maailma parima vahtrasiirupiga. Sel õhtul tutvusin esimest korda ka peanut butteriga ehk USA ühe rahvustoiduga burkside kõrval. Panime seda paksult saiale ning võtsime mehised suutäied. Oli hea? See oli vastik! See jäi suhu kinni ja silme ette tuli hunnik saepuru. Imestasin, kuidas ameeriklased seda süüa suudavad :) 

Järgmisel päeval olime juba palju asjalikumad. Viisime oma kohvrid Southwestern Company peakorterisse ning asusime harjutama oma kallist müügiteksti. Ilm oli soe ja päike paistis. Tuju oli hea! Kui läksime mõnusasse kiirtoidukohta Jack in the Box oma kalli maantee ääres, tekkis meile mõte, et äkki selle tee ääres olev jalgrada ongi eestlaste poolt sisse tallatud. Ma eriti ei kahtlegi selles. 

Inimesed on väljas, naudivad päikest ja HARJUTAVAD.

Järgmisel päeval algas SalesSchool. Sajad eurooplased ärkasid hommikul kell 5.59, jooksid külma duši alla, sõid kiiruga hommikust, jooksid bussi, harjutasid kogu aeg raamatute müümist, kuulasid väga motiveerivaid ja edukaid inimesi, istusid päikse all, sõid oma võileibu, harjutasid veel ning õhtul sõid hiina toitu ning läksid vara magama. Nii 5 päeva järjest. Ja mis kõige imelikum: olid veel õnnelikud ka :)

Viienda päeva õhtul sain teada, et töötan suvel Illinois'is. Järgmisel päeval sõitsimegi autoga sinna, mina muidugi magasin peaaegu kogu tee. Ainult siis, kui süüa sai, ärkasin üles :)

Laupäeva hommik. Teen oma esimese koputuse esimesele uksele ning tüürin oma jutu sinna, et otsin endale elukohta ja ratast. Ratta sain üsna kiiresti, selle andis mulle üks täiesti tavaline USA pere, kes ütlesid, et see ratas oli kuulunud varem ühele Hollandi vahetusõpilasele. Kodu ma endale kahjuks veel ei leidnud. Pühapäeva hommikul läksime toakaaslasega kahele jumalateenistusele, kus suhtlesime paljude inimestega, lootuses leida sealt inimesi, kellel on 2 vaba voodikohta ja soov neid meiega jagada. Kahjuks ei olnud meil ka seal rohkem õnne. Esmaspäeval leidsime aga endale imelise kodu! Hakkasime elama koos sotsioloogiaprofessoriga, vana, aga väga krapsaka ning lahke härraga. 

Elutuba

Meie magamistuba

Sellega oligi minu USA ellu sisseelamise aeg läbi. Mul oli töö, kodu, toakaaslane, transpordivahend. Kõik oli olemas. Oli aeg hakata elama!

Seniks aga kohtume teisel pool maakera!