Kopp! Kopp! Lahti tee!

Kes arvas, et ukselt uksele müük on igav ja tüütu? Arvake uuesti!
Mõned üksikud lood huvitavatest inimestest, kes on uksele tulnud:

Teisel tööpäeval koperdasin oma rattaga nii, et jäin suure pingutusega peaaegu püsti, ainult paremale säärele tekkis üsna pikk kriimustus ja teisel pool teed rattaga sõitev väike poiss naeris minu üle päris kõva häälega. Heitsin pilgu kriimustusele, naersin ka ise natuke ning läksin edasi. Mõne aja pärast vaatasin haava uuesti ning nägin sellelt verd voolamas. Koputasin siis esimesele võimalikule uksele, ukse avas naine, kes rääkis telefoniga ning oli minu tavalise möla peale juba ust sulgemas, kui laususin, ei, ma hüüdsin: "I NEED SOME HELP!!!". Pöörasin end veidi, et ta näeks mu haava, mille peale ta kirtsutas nina, jättis ukse irvakile ja kadus ise tuppa. Natuke hiljem naases mõne märja salvrätiga, ise lobises veel telefoniga ning andis oma kehakeelega märku, et ma kiiresti teeks. Et ma jumala eest temalt rohkem abi ei ootaks. Pühkisin siis end veidi puhtamaks, ütlesin aitäh nii siira häälega, kui vähegi sel hetkel suutsin, ning  tulin tulema. Järgmise ukse taga tohterdati mind palju põhjalikumalt, paari päeva pärast anti mulle isegi salvi, tänu millele jalg paranes lausa võluväel. Mõnus arm on mul aga siiani...

Kohtasin ka kahte vanemat härrat, kellele meeldis mõte mind lapsendada.

Ühe täiesti tavalise ukse avas üks vanaema, kellele raamatud väga meeldisid ning kes palus mul õhtul tagasi tulla, kui tema tütar ja lapselaps ka kodus on. Enne lahkumist küsis ta veel minu läest, mis minu emakeel on. Õhtul läksingi tagasi ning istusin siis 3 põlvkonnaga nende elutoa diivanile. Lubasin ka seda, et kui neile minu pakutavad raamatud ei meeldi, siis ma ei hakka nutma. Võtsin raamatud kotist välja, kui vanaemal tuli meelde, et tal on mulle midagi ning andis mulle ühe väikse raamatukese. Eesti keeles!!! Siis tulid mul küll pisarad silma. 

Koputasin ühele uksele, minu poole hakkas kappama umbes minusuurune koer. Ma ei mäleta, et ükski teine koer suudaks sama valjult haukuda. 2 sekundi pärast kappas minu poole ka tema perenaine, kes hakkas veel kõvemini karjuma. Kas nad tegid omavahel võistluse, kes kõvemini mu peale karjub??? Sõnum jõudis mulle igal juhul kohale ning läksin siis naabritele külla. Nad olid palju palju sõbralikumad :) Koera ja tema perenaise möirgamine kajasid aga veel mõnda aega kõrvus...

Kohtasin peret, kus isa oli pärit Texasest ja ta rääkis, kuidas oli noorena läinud kõrtsi mitte autoga, nagu tavalised inimsed, vaid ikka hobusega. Tõeline Metsik Lääs :)

Väike tüdruk tuli uksele ning palusin tal kutsuda ka ema. Ema ei saanud hetkel tulla ning tüdruk küsis, mida ma teen ja miks ma tema emaga rääkida tahan. Ütlesin, et müün raamatuid. Selle peale läks tüdruk korraks tuppa ning tuli tagasi, peod sente täis ning ütles maailma kõige armsama häälega, et tahab ka raamatuid saada. 

Kogusin sel päeval kõrvarõngaid (küsisin emadelt, kas neil on kõrvarõngaid, mida nad enam ei kanna) ning üks ema kutsus minu juurde ka oma mehe. Mees andis mulle oma kummalise kõrvarõnga ja ütles, et selle rõnga pärast on neil peres palju tülisid (naisele see ei meeldi) ning on õnnelik, et tal on nüüd motivatsiooni sellest loobuda. 

Koputasin uksele ning ukse avanud naine rääkis telefoniga. Ütles oma vestluskaaslasele: "Hold on!" ja mulle: "Is it the books? Please wait for 2 minutes, I definitely want to talk to you!". Ootasin mõned minutid ning ta tuligi verandale, kaasas klaas vett ja õun. Ta andis need mulle ja tahtis teada kõike minu tööst, minust endast ja raamatutest. Selgus, et ta on ise ka seda tööd aastaid tagasi teinud. Andis mulle lõpuks veel jäätist, vett ning palus õhtul tagasi tulla, et ta saaks mu autoga koju viia. Rääkisin talle veel, et kogun sel nädalal kalastustarbeid oma sõbrale ning õhtul, kui tagasi läksin, andis ta mulle ilusa landi ning viis mu koju :) Mu sõber oli ka selle üle õnnelik :)

Meenub üks ema, kes rääkis, kui väga ta oma abikaasat armastab ja kui õnnelikud nad koos on. Ta palus mul järgmisel päeval tagasi tulla, kui mees ka kodus on, sest nad arutavad kõik ostud koos läbi. Mõtlesin, et oleks niiiiii tore, kui pärast peaaegu 15 aastat kestnud abielu minu mees ka minust nii hästi räägiks. Järgmisel päeval läksingi tagasi ja kui olin majast juba lahkunud, sõitis mees mulle järele, küsis mu numbrit, kutsus mind välja ning palus naisele sellest mitte rääkida. 

Ühel väga palaval päeval rääkisin verandal ühe isaga juttu ning meie juurde tuli ka tema umbes 3aastane poeg. Piimatopsiga. Õnnetuseks või õnneks poiss komistas ning kukkus nii, et tassis olev piim maandus minu peal. Ma pole ammu kuulnud nii palju vabandusi ühe inimese suust. 

Koputasin uksele, vastu tuli pereema, kes kuidagi ei tahtnud mind sisse lasta, rääkis midagi remondist jne. Raamatud ei paistnud ka teda väga huvitavat. Olin juba lahkumas, kui uksele tuli ka isa, kellele ennast tutvustasin. Kui ütlesin, et olen Eestist ja näitasin talle ka kiirelt raamatut, kutsus ta mind pikema jututa sisse, kutsus poja ka laua taha istuma ning tahtis raamatuid lähemalt näha. Ah jaa, enne seda mainis ta ka seda, et tal on Antslas kirjasõber. Samuti polnud jutt remondist vale, aga keda see enam huvitas. Kui olin majast väljumas, ütles isa mulle eesti keeles: "Head aega!" :)

Kohtasin suve jooksul ka kahte pereisa, kellel olid värvilised varbaküüned. Ühise joonena olid neil ka kodus väiksed tütred, kellele meeldis oma isa kaunistada :)

Üks isa ütles mulle, et pole mõtet olla õnnetu. Parem on olla õnnelik ja teha ka teisi õnnelikuks! 

Mina: "Hi, my name is Anneli and I am a college student from Europe."
Uksele tulnud isa: "In Europe you don't shave your arms and legs, do you?" (vaatas minu jalgu) "You shave your legs!!!"
Hämmeldunud mina: "I'm in America, I have to."

Kohtume teisel pool maakera!