Tarvo Nõmm "Minu Island"

Umbes 2 aastat tagasi luges mu ema mingit raamatut ning lugedes naeris päris tihti kõva häälega. Hakkasin huvi tundma, mis talle nii palju nalja teeb ning üks kord vastas ta: "Kuidas eestlased Islandil verivorste teevad."

Mõne aja pärast võtsin ka ise raamatu kätte ning sain ka ise teada, kuidas verivorstide tegemine siis käib.  Lisaks sellele püüdsin ette kujutada, kuidas maitsevad mädandatud haikala, 5 aasta vanused pardimunad ning lambasõnnikuga suitsutatud lambakints. Muide, olete proovinud islandlaste maiuspala - jääramune?

Pärast raamatu lugemist tekkis suur tahtmine ka ise Islandile minna. Mitte ainult võrratu looduse pärast, vaid just selleks, et kohata ka ise neid sõbralikke ja vastutulelikke inimesi, olgu need siis eestlased või islandlased. Vulkaanid pole võrreldavadki sellega, kui võid igas olukorras oma sõbra peale loota, kas või siis, kui... näiteks tekib isu õlle järele. Islandil polevat tavatu, et sõbrale korraks külla minemiseks sõidetakse kümnete kilomeetrite kaugusele. Ja kui kedagi pole ka kodus, on arvatavasti uks lukust lahti jäetud. Liustikud samas kahvatuvad selle kõrval, kui sõidad koos sõbraga lumetormi tõttu 37 km kaugusele koju 7 tundi. On see siis looduslähedus, mis paneb inimesi väärtustama mitte nii väga materiaalseid asju, vaid rohkem oma kaaslasi? On see midagi muud?

Ei tea, aga tuleb minna järele vaatama :)
Seniks soovitan ka ise selle raamatu järele haarata. Eriti mõnus on seda kindlasti teha mõnes rahvarikkas ja vaikses kohas, et naerupursked ka ikka teiste inimesteni jõuaksid.

Minu Island


Kohtume teisel pool maakera!

Kopp! Kopp! Lahti tee!

Kes arvas, et ukselt uksele müük on igav ja tüütu? Arvake uuesti!
Mõned üksikud lood huvitavatest inimestest, kes on uksele tulnud:

Teisel tööpäeval koperdasin oma rattaga nii, et jäin suure pingutusega peaaegu püsti, ainult paremale säärele tekkis üsna pikk kriimustus ja teisel pool teed rattaga sõitev väike poiss naeris minu üle päris kõva häälega. Heitsin pilgu kriimustusele, naersin ka ise natuke ning läksin edasi. Mõne aja pärast vaatasin haava uuesti ning nägin sellelt verd voolamas. Koputasin siis esimesele võimalikule uksele, ukse avas naine, kes rääkis telefoniga ning oli minu tavalise möla peale juba ust sulgemas, kui laususin, ei, ma hüüdsin: "I NEED SOME HELP!!!". Pöörasin end veidi, et ta näeks mu haava, mille peale ta kirtsutas nina, jättis ukse irvakile ja kadus ise tuppa. Natuke hiljem naases mõne märja salvrätiga, ise lobises veel telefoniga ning andis oma kehakeelega märku, et ma kiiresti teeks. Et ma jumala eest temalt rohkem abi ei ootaks. Pühkisin siis end veidi puhtamaks, ütlesin aitäh nii siira häälega, kui vähegi sel hetkel suutsin, ning  tulin tulema. Järgmise ukse taga tohterdati mind palju põhjalikumalt, paari päeva pärast anti mulle isegi salvi, tänu millele jalg paranes lausa võluväel. Mõnus arm on mul aga siiani...

Kohtasin ka kahte vanemat härrat, kellele meeldis mõte mind lapsendada.

Ühe täiesti tavalise ukse avas üks vanaema, kellele raamatud väga meeldisid ning kes palus mul õhtul tagasi tulla, kui tema tütar ja lapselaps ka kodus on. Enne lahkumist küsis ta veel minu läest, mis minu emakeel on. Õhtul läksingi tagasi ning istusin siis 3 põlvkonnaga nende elutoa diivanile. Lubasin ka seda, et kui neile minu pakutavad raamatud ei meeldi, siis ma ei hakka nutma. Võtsin raamatud kotist välja, kui vanaemal tuli meelde, et tal on mulle midagi ning andis mulle ühe väikse raamatukese. Eesti keeles!!! Siis tulid mul küll pisarad silma. 

Koputasin ühele uksele, minu poole hakkas kappama umbes minusuurune koer. Ma ei mäleta, et ükski teine koer suudaks sama valjult haukuda. 2 sekundi pärast kappas minu poole ka tema perenaine, kes hakkas veel kõvemini karjuma. Kas nad tegid omavahel võistluse, kes kõvemini mu peale karjub??? Sõnum jõudis mulle igal juhul kohale ning läksin siis naabritele külla. Nad olid palju palju sõbralikumad :) Koera ja tema perenaise möirgamine kajasid aga veel mõnda aega kõrvus...

Kohtasin peret, kus isa oli pärit Texasest ja ta rääkis, kuidas oli noorena läinud kõrtsi mitte autoga, nagu tavalised inimsed, vaid ikka hobusega. Tõeline Metsik Lääs :)

Väike tüdruk tuli uksele ning palusin tal kutsuda ka ema. Ema ei saanud hetkel tulla ning tüdruk küsis, mida ma teen ja miks ma tema emaga rääkida tahan. Ütlesin, et müün raamatuid. Selle peale läks tüdruk korraks tuppa ning tuli tagasi, peod sente täis ning ütles maailma kõige armsama häälega, et tahab ka raamatuid saada. 

Kogusin sel päeval kõrvarõngaid (küsisin emadelt, kas neil on kõrvarõngaid, mida nad enam ei kanna) ning üks ema kutsus minu juurde ka oma mehe. Mees andis mulle oma kummalise kõrvarõnga ja ütles, et selle rõnga pärast on neil peres palju tülisid (naisele see ei meeldi) ning on õnnelik, et tal on nüüd motivatsiooni sellest loobuda. 

Koputasin uksele ning ukse avanud naine rääkis telefoniga. Ütles oma vestluskaaslasele: "Hold on!" ja mulle: "Is it the books? Please wait for 2 minutes, I definitely want to talk to you!". Ootasin mõned minutid ning ta tuligi verandale, kaasas klaas vett ja õun. Ta andis need mulle ja tahtis teada kõike minu tööst, minust endast ja raamatutest. Selgus, et ta on ise ka seda tööd aastaid tagasi teinud. Andis mulle lõpuks veel jäätist, vett ning palus õhtul tagasi tulla, et ta saaks mu autoga koju viia. Rääkisin talle veel, et kogun sel nädalal kalastustarbeid oma sõbrale ning õhtul, kui tagasi läksin, andis ta mulle ilusa landi ning viis mu koju :) Mu sõber oli ka selle üle õnnelik :)

Meenub üks ema, kes rääkis, kui väga ta oma abikaasat armastab ja kui õnnelikud nad koos on. Ta palus mul järgmisel päeval tagasi tulla, kui mees ka kodus on, sest nad arutavad kõik ostud koos läbi. Mõtlesin, et oleks niiiiii tore, kui pärast peaaegu 15 aastat kestnud abielu minu mees ka minust nii hästi räägiks. Järgmisel päeval läksingi tagasi ja kui olin majast juba lahkunud, sõitis mees mulle järele, küsis mu numbrit, kutsus mind välja ning palus naisele sellest mitte rääkida. 

Ühel väga palaval päeval rääkisin verandal ühe isaga juttu ning meie juurde tuli ka tema umbes 3aastane poeg. Piimatopsiga. Õnnetuseks või õnneks poiss komistas ning kukkus nii, et tassis olev piim maandus minu peal. Ma pole ammu kuulnud nii palju vabandusi ühe inimese suust. 

Koputasin uksele, vastu tuli pereema, kes kuidagi ei tahtnud mind sisse lasta, rääkis midagi remondist jne. Raamatud ei paistnud ka teda väga huvitavat. Olin juba lahkumas, kui uksele tuli ka isa, kellele ennast tutvustasin. Kui ütlesin, et olen Eestist ja näitasin talle ka kiirelt raamatut, kutsus ta mind pikema jututa sisse, kutsus poja ka laua taha istuma ning tahtis raamatuid lähemalt näha. Ah jaa, enne seda mainis ta ka seda, et tal on Antslas kirjasõber. Samuti polnud jutt remondist vale, aga keda see enam huvitas. Kui olin majast väljumas, ütles isa mulle eesti keeles: "Head aega!" :)

Kohtasin suve jooksul ka kahte pereisa, kellel olid värvilised varbaküüned. Ühise joonena olid neil ka kodus väiksed tütred, kellele meeldis oma isa kaunistada :)

Üks isa ütles mulle, et pole mõtet olla õnnetu. Parem on olla õnnelik ja teha ka teisi õnnelikuks! 

Mina: "Hi, my name is Anneli and I am a college student from Europe."
Uksele tulnud isa: "In Europe you don't shave your arms and legs, do you?" (vaatas minu jalgu) "You shave your legs!!!"
Hämmeldunud mina: "I'm in America, I have to."

Kohtume teisel pool maakera!

Kuidas jõuda USA-maale?

31.05.2012-11.09.2012
Sel ajal, kui enamik mu sõpru nautis Eestis oma puhkust, suve ja mitte nii suvist ilma, olin ma USAs, Illinois' osariigis ja tegin tööd. Ei, ma ei olnud ettekandja, ei korjanud maasikaid ega mandariine, ei hoidnud ka lapsi ning ammugi ei olnud ma ehitusel. Ma müüsin raamatuid. Ei, ma ei naeratanud klientidele kuskil raamatupoes, ma jooksin ukselt uksele. Päike paistis, sooja oli 30-40 kraadi, tuju oli hea :) Sellest väiksest tripist pajatan nüüd väheke pikemalt.

30.mai - viimane päev Eestis.
Kell 12 tegin oma viimase kontrolltöö, kell 14 viimase eksami, ülejäänud päeva veetsin kallite sõpradega, ostsin veel viimased vajalikud asjad, jätsin perega hüvasti ning peaaegu terve öö olin üleval, et teha viimaseid valmistusi reisiks. Kas nüüd olen valmis minema? Tundub nii. Hüvasti!

31.mai - Tallinna lennujaam.
Tulin ilma telefonita ning tundsin end äärmiselt abituna. Õnneks olin ümbritsetud teistest reisisellidest, kes enamik olid siis veel täiesti võõrad inimesed. Meid sidus siiski ühine sihtkoht ning eesmärk.

Tallinn -> Copenhagen -> Washington D.C

Olingi USA-maal. Kõikide unistuste maal. Esimene asi, mida märkasin, olid teistsugused inimesed. Igal pool küsiti, kuidas mul läheb. Üsna pea sai ka selgeks, et see on ainult viisakusküsimus, millele tuleb vastata, et ma olen hea ("I'm good"). Eks ma ju olingi :)
Washingtonis oli mission no.1 leida üles üks hea hotell. Selleks sõitsime päris pikalt mööda linna ringi ning lõpuks olimegi kohal!!! Mission no.2: leida üles Valge Maja. Panime selga jooksuriided ning asusime teele.

Õnnestus!!!

Õhtul tegime veel kokkuleppe, et kes ärkab hommikul viimasena, see teeb teisele järgmisel päeval metroopileti välja. Hommik. Äratuskell. Mis te arvate, kes seda ei kuulnud? :) Lõpuks ärkasin ka mina oma nime hüüdmise peale, jooksin (mis nägi küll pigem koperdamise moodi välja) külma duši alla, pakkisin kiiresti asjad ning asusime hommikusööki jahtima. Meie läheduses oli 3 kiirsöögikohta ning loomulikult käisime kõigis neis. Esimene oli lihtsalt veel kinni. Teises oli drive-in avatud, aga millegipärast ei tahetud meid sealt teenindada. Nemad võtavad tellimusi ainult autodest!!! Seega oli meil 2 võimalust: otsida endale auto või minna 3. toidukohta. Ega midagi, kui meie raha ei taheta endale, siis viime selle kellelegi teisele. 3. söögikoht oli õnneks avatud ning lausa ootas meid. Sain esimest korda teada, mida tähendab American Breakfast McDonald'si moodi. Pannkoogid, omlett, kotlet, saiake, kartulikotlet, veetops. Seda oli natuke palju :)

Kõht täis, liikusime oma kohvritega metroosse (mäletate ikka, kes pidi teisele pileti välja tegema?) ning leidsime end üsna pea lennujaamast. 

Washington -> Nashville

Mission no.3: leida mõni transpordivahend, mis viiks meid lennujaamast hotelli. Lõpuks leidsimegi ühe teise hotelli shuttle'i ning tegime rõõmsalt näo, et läheme nende hotelli. Tegelikult võtsime oma kohvrid ning kõndisime nendega päris pikalt edasi. Kõnniteid seal ilmselgelt eriti polnud. Kes siis ikka tahaks jalutada suure maantee ääres? Lõpuks jõudsime hotelli, käisime sõbrannaga selle sama maantee ääres jooksmas, mõnulesime basseinis ning nautisime elu. Armusin ka Waffle House'i, kus sain maailma parimaid vahvleid maailma parima vahtrasiirupiga. Sel õhtul tutvusin esimest korda ka peanut butteriga ehk USA ühe rahvustoiduga burkside kõrval. Panime seda paksult saiale ning võtsime mehised suutäied. Oli hea? See oli vastik! See jäi suhu kinni ja silme ette tuli hunnik saepuru. Imestasin, kuidas ameeriklased seda süüa suudavad :) 

Järgmisel päeval olime juba palju asjalikumad. Viisime oma kohvrid Southwestern Company peakorterisse ning asusime harjutama oma kallist müügiteksti. Ilm oli soe ja päike paistis. Tuju oli hea! Kui läksime mõnusasse kiirtoidukohta Jack in the Box oma kalli maantee ääres, tekkis meile mõte, et äkki selle tee ääres olev jalgrada ongi eestlaste poolt sisse tallatud. Ma eriti ei kahtlegi selles. 

Inimesed on väljas, naudivad päikest ja HARJUTAVAD.

Järgmisel päeval algas SalesSchool. Sajad eurooplased ärkasid hommikul kell 5.59, jooksid külma duši alla, sõid kiiruga hommikust, jooksid bussi, harjutasid kogu aeg raamatute müümist, kuulasid väga motiveerivaid ja edukaid inimesi, istusid päikse all, sõid oma võileibu, harjutasid veel ning õhtul sõid hiina toitu ning läksid vara magama. Nii 5 päeva järjest. Ja mis kõige imelikum: olid veel õnnelikud ka :)

Viienda päeva õhtul sain teada, et töötan suvel Illinois'is. Järgmisel päeval sõitsimegi autoga sinna, mina muidugi magasin peaaegu kogu tee. Ainult siis, kui süüa sai, ärkasin üles :)

Laupäeva hommik. Teen oma esimese koputuse esimesele uksele ning tüürin oma jutu sinna, et otsin endale elukohta ja ratast. Ratta sain üsna kiiresti, selle andis mulle üks täiesti tavaline USA pere, kes ütlesid, et see ratas oli kuulunud varem ühele Hollandi vahetusõpilasele. Kodu ma endale kahjuks veel ei leidnud. Pühapäeva hommikul läksime toakaaslasega kahele jumalateenistusele, kus suhtlesime paljude inimestega, lootuses leida sealt inimesi, kellel on 2 vaba voodikohta ja soov neid meiega jagada. Kahjuks ei olnud meil ka seal rohkem õnne. Esmaspäeval leidsime aga endale imelise kodu! Hakkasime elama koos sotsioloogiaprofessoriga, vana, aga väga krapsaka ning lahke härraga. 

Elutuba

Meie magamistuba

Sellega oligi minu USA ellu sisseelamise aeg läbi. Mul oli töö, kodu, toakaaslane, transpordivahend. Kõik oli olemas. Oli aeg hakata elama!

Seniks aga kohtume teisel pool maakera!

Algus algab algusest

Kas oled tuttav tundega, et tahaksid reisida igale poole? Mulle on see väga tuttav tunne. Nii tunnen iga kord, kui miski seostub mulle reisimise, välismaa ja seiklustega. 

Suvel, kui olin USAs keset Illinois'i osariiki, tehti mulle ettepanek hakata pidama eraldi reisiblogi. Täitsa hea mõte ju! Aitäh, Ruuuuuuuudi!!!

Lubage nüüd teile esitleda minu uut blogi, kuhu panen kirja mõtteid, muljeid, mälestusi ning kirjeldusi oma reisidest. 

Kohtume teisel pool maakera!