Umbes pool aastat tagasi tuli Keeniasse minek esimest korda jutuks, kui mu reisisemu Andreas rääkis, kuidas ta läheb jaanuaris koju. Mina porisesin siis selle peale, et miks tema saab 2 korda aastas Aafrikas käia ja mina pean kükitama siin... USAs. Selle peale ta lihtsalt vastas: "Tule siis kaasa!"
Siis, kui Eestis oli väga külm ja aina külmemaks hakkas minema, pakkisimegi lõpuks oma asjad ning asusime teele. Lennureis kulges äpardusteta, enamiku ajast ma sõin, magasin ning natuke lugesin ka. Viimasel päeval enne minekut ostsin endale "Minu Keenia", mida reisil lugesin. Minu põnevus aina kasvas:)
Lõpuks jõudsime kohale. Juba lennujaamas tundsin, et siin on midagi teistmoodi. Juba lennujaam oli teistsugune. Juba esimene tualetiskäik oli teistsugune. Kabiini sees uksel oli silt: "Please flush after use". Aitäh, et meelde tuletasite, olekski juba meelest läinud. Välja tulles nägin kedagi ka koridoris pingi peal magamas. Kusjuures see polnud selline koht, kus turistid võiksid järgmist lennukit oodates öö veeta. Aga võib-olla oli ka.
Seiklused saabusid kohe, sest poolel teel koju läks meie auto katki. Lihtsalt järsku oli tunda mädamuna haisu ning auto jäi seisma. Andrease ema tegi päris mitu kõnet ning lõpuks lükkasime auto kohalike abiga paarkümmend meetrit edasi bensukasse. Üks mees ei saanud mainimata jätta, et näen kahvatu välja. Tõesti??? Jätsime auto sinna ning läksime taksoga koju. Kell oli umbes 6 hommikul.
Esimesena läksime vaatama vastavatud kaevu. Selleks sõitsime pealinnast Nairobist 4 tundi kagu poole Tansaania piiri lähedale. Maantee ääres on keenialaste külad ning need on Eesti küladest väga erinevad. Majad asetsevad kas väga tihedalt üksteise kõrval ning on samal ajal väga ühesugused ning täiesti erinevad, kokku klopsitud sellest, mis kätte on juhtunud, või on ka väga kaootliselt asetsevaid hütte. Mul on väga põnev!!! Päris palju on ka lehmi ja kitsi, kes ületavad rahulikult teed. Mingid autod neid küll ei sega. Maanteelt kõrvalteele keerates tutvun ehtsa Aafrika teega. Ma luban, et ei ütle mitte ühegi Eesti tee kohta mitte kunagi mitte ühtegi halba sõna. Need siin on... mitmekesised. Vahepeal peame autost välja tulema, et mõnede teelõikude ületamine oleks võimalikult ohutu ja autole (ja meie kõrvadele) valutu. Kuna Keenia vihmasajud on ikka korralikud, siis on vihmavesi päris palju pinnast ära kandnud ning alles on jäänud äärmiselt ebaühtlased teed, milles on auk augus ja suur kivi kivis kinni. Vihmaga on need teed täielikult läbimatud. Loodus on see-eest äärmiselt ilus. Taamal paistab Kilimanjaro. Näeme ka kohalikke elanikke masaisid. Nende majakesed on puidust raamiga ning mudast või lehmajäätmetest seintega ning nad elatuvad peamiselt põllumajandusest. Lapsed, kes tegelevad päeval karjaga, on meid nähes väga elevil. Kord autost väljudes ja nendest möödudes tõlgib kohalik mees, et lapsed tervitavad mind. Nii armas! Kui olime umbes tund aega mööda võimatut teed sõitnud, jõudsime lõpuks sihtkohta. Puu all oli umbes 20 erinevas vanuses meest, kes meie saabudes tõusid püsti ning tervitasid meid kättpidi. Enne seda õppisin ära oma esimese suahiilikeelse sõna: Džambo! (tõenäoliselt kirjutasin selle nüüd valesti), mis tähendab Tere! Suahiili keeles on mitu võimalust, kuidas öelda tere, see on versioon turistidele. Nüüd seal puu all sain seda sõna päris palju kasutada. Kuna neil oli koosolek pooleli, istusime ka meie maha, meid tutvustati kõigile ning jätkati koosolekuga, mis toimus vaheldumisi inglise ja suahiili keeles. Arutelu toimus peamiselt äsjaavatud kaevu ümber, mida meile pärast koosoleku lõppu ka näidati. Tegime ka ühispilti :) Tagasi sõites jäime juba pimeda peale. Ühes külas kasutasin ka avalikku käimlat, milleks osutus lihtsalt auk põrandas. Vähemalt oli valgus ja 4 korralikku seina olemas. Ma ei kaevelnud. Maanteel sõites nägime jälle loomi, mis kaugelt nägid välja nagu lehmad, lähemale jõudes osutusid need aga... sebradeks. Jah, maanteel olid sebrad. Kuna olin 3 ööd peaaegu magamata, siis uinusin üsna kiiresti pärast sebradega kohtumist ning ärkasin selle peale, et auto tegi järsu pöörde, et vältida otsasõitu kaelkirjakule. Kuna ta oli nii pikk, siis tervet looma ma näha ei jõudnudki, kuid pilt tema neljast pikast jalast on mul siiani silme ees.
Täna hommikul otsisin välja oma mitte nii turistilikud riided (pika seeliku) ning läksime kirikusse. Missa, milles osalesin, oli kindlasti mu elu kõige huvitavam. Lauldi suahiilikeelseid rütmikaid laule, jutlus oli väga meeldiv ning kirik oli rahvast täis. Välja minnes nägin, et inimesed istusid isegi väljas, sest nad lihtsalt ei mahtunud sisse! Kohe pärast missa lõppu asusime elevandipoegade juurde minema. Teel sõitsime mööda päris mitmest lillepoest, mööblipoest ning ühest ehitustarvete poest. Ja siis? Lillepood nägi välja sellline, et lillepotid olid sõidutee ääres maas ja nende vahel oli võimalik jalutada ning endale meelepärane taim välja valida. Mööblipood: lauad, toolid ja diivanid on täpselt samamoodi tee ääres murul. Ehitustarvetepood: hunnik liiva murul, selle kõrval hunnik kruusa jne. Lihtsalt mine ja vali välja. Elevandipojad olid nunnud!!! Neile sai isegi pai teha. Orvuks jäänud elevandipoegadele on loodud koht, kus nad kasvatatakse üles ning valmistatakse ette iseseisvaks eluks looduses. Kummaline oli näha seal nii paljusid valgeid inimesi, eelmisel päeval oli ainuke valge inimene, keda nägin peale minu enda, Andrease ema. Pärast elevante ostsime tee kõrvalt putkast banaane, mis on võrreldes Eestis müüdavate banaanilaadsete toodangutega ülihead! Järgmisena läksime hobustega ratsutama. Poole tee peal tulid meile vastu kaamlid. Issanda loomaaed on tõesti kirju! Eriti seal, kus on soe :) Ratsutasime nii avara maa peal kui ka metsas. Hobustega hüvasti jäetud, siirdusime kaelkirjakute juurde. Nairobi lähedal on koht, kus saab neid toitmas käia. Tuleb ronida trepist üles kõrgemale platvormile, et olla nende peaga sama kõrgel ning siis saabki neid peo pealt toita. See oli nii vahva! Kas te teadsite, et neil on hallikas-sinine keel? Kuna selle koha lähedal on ka üks rahvuspark, siis ei piira neid loomi mingid müürid ega aiad. Välja arvatud see aed, mis neid toitmisekohas inimestest eraldab. Aga nagu olen juba mitmes kohas märganud, see aed on pigem inimestele kui loomadele.
Sellega hetkel lõpetan. Homme lähen tutvuma kohaliku kooli ja ülikooliga. Kell 7 on äratus!
Kohtume teisel pool maakera!
